Avaleht / Eesti / Raamatublogid / XXXIX ehk nukunäitleja surm

XXXIX ehk nukunäitleja surm

Alan Bradley romaan “Mõrv ei ole lapsemäng” on järg Flavia de Luce’i lugudele, mis said alguse raamatuga “Piruka magus põhi“. Eelmine osa mulle meeldis, mistõttu võtsin käsile järgmise, kus nutikas 11-aastane keemialemb asub lahendama järgmist müsteeriumi. Tinglikult sean selle ka väljakutse punkti (5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis) alla, kuna mu töö ja õpingud keemiaga seotud on.

image

Bishop’s Lacey, 1950ndad. Külla saabub kuulus Porsoni nukuteater, kelle kaubik kiriku kõrval üles ütleb. Flavia on õigel ajal sobivas kohas ja haagib end neile abiliseks. Esinejapaaril lubatakse ööbida lähedal asuva Culverhouse’i talu väljal. Seal elav pere kaotas viis aastat tagasi poja, kes leiti metsast pooduna. Surm läks kirja õnnetusena. Laupäevaks lepitakse kokku esinemine, kuid etenduse ajal juhtub midagi mõeldamatut. Nimelt saab surma näitleja Rupert Porson ning tüdruk teab kohe, et mees mõrvati. Ta hakkab seda omapäi uurima ning niidiotsad viivad ta peagi poodud poisi juurde. Flavial on nüüd ühe kuriteo asemel lahendada kaks. Eelmise osaga võrreldes läks algus aeglasemalt, kuna laip tuleb mängu alles kaheteistkümnendas peatükis. Mõrv ning loo lahendamine tundusid aga põnevamad, kui esimeses raamatus. Lisaks tundus, et autor oli kultuuriviidetega tagasi hoidnud. Veendusin taas, et 11-aastane plika on krimiloos väga nauditav peategelane. Palju vahvam on lugeda, kuidas uurija vabal ajal keemiakatseid korraldab ja koerustükke teeb, selmet naistega ringi tõmmata või muid oma mineviku muresid lahata, nagu tänapäeval moes on. Kõik see mürkidega mässamine pani mind küll mõtlema, millal Flavia kellelegi viga teeb. Selles osas suudab ta ei millestki võluda välja vastumürgi kaltsiumtsüaniidile, kuid samas üritab ta oma õele vesiniksulfiidi sisse sööta. Teise maailmasõja järgne Inglismaa on võluv paik. Raamatus toodud kirjeldused hüppasid mu silme ees ellu. Nii lihtne oli Flaviaga koos jalgrattaga kihutada, salapärases metsas hiilida või mööda kive hüpeldes jõge ületada. Kujutan ette, et temast saaks väga vahva telesarja, mis oleks sarnase õhkkonnaga, kui Midsomeri mõrvad. Küll neis väikestes maakohtades juhtub ikka palju.

Alan Bradley armastus krimkade vastu sai alguse poisipõlves, kui ta neid vanaema juures luges. Samuti õppis ta romaanidest tundma Inglismaad. Ise on kirjanik üles kasvanud Kanadas Toronto lähedal. Kirjutamise vastu on tal huvi olnud pikemat aega, kuid tuntus saabus Flavia de Luce’i lugudega, mis said alguse, kui autor oli 70 saamas. Flavia de Luce’i müsteeriumid on minu kindel soovitus suvelugemiseks, sest hoolimata mõrvadest toob isehakanud detektiivi agarus näole laia muige! Loodan, et ka järgmised osad saavad tõlgitud.

image

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!



originaalpostitus

identicon
Tere! Mina olen Mariann ning kajastan läbi oma blogi loetud raamatuid ning vahel ka muid huvitavaid seiku elust enesest.

Loe samast kategooriast

LIII ehk ultravägivald

Anthony Burgess “Kellavärgiga apelsin” on raamat, mida ma olen tahtnud ammu lugeda. Sellest teosest on …