Avaleht / Elu / Arvamusblogid / OSTUHULLUST SELJATADES

OSTUHULLUST SELJATADES

image

Pidin täna Ülemiste keskuses käima ja silmanurgast nägin, et ZARA Home osakond on ka Eestisse jõudnud. Mulle tohtult meeldivad sisustuskauplused ja kuna ma polnud varem ZARA koduosakonda oma jalga tõstnud, siis piilusin sisse. Libistasin näppudega üle ilusate asjade, tegin ringi ära ning sain oma rahulduse kätte. Riidepoodidesse ei viitsinud ma kohe üldse mitte minna, mida juhtub aina enam. Ühtäkki tore, aga samas meenub ka aeg, mil ma käisin tundide viisis šoplemas nii, et silm ka ei pilkunud. Ei olegi ma siin oma ostuhullusest varem kirjutanud – siin siis mõningad mõtted sel teemal. Esimene kogemus üle käte läinud tarbimisega oli mu teismeeas, mil ma ostsin peamiselt kaltsukatest kuhjade viisi riideid, ehteid ja muid aksessuaare. Kogu minu taskuraha läks lihtsalt sellele, et käia iga päev erinevate riietega ringi nii, et ükski komplekt ei korduks. Ma veetsin päevas tunde (ei, ma ei liialda) peegli ees, pannes mingit kostüümi valmis. See, et mu toa põrand oli kaetud paksu kihi rõivastega, oli suhteliselt tavaline.  Lisaks enese ehtimisele ostsin ma ka palju ilutooteid. Ei tekkinud kordagi küsimust, kas mul on tõesti tarvis omada nii palju küünelakke, et kõiki ei jõua eales tühjaks kasutada. Peamine mentaliteet seisnes siiski selles, et mida rohkem seda uhkem. Lisaks luges ka toote maine. Kui telekast tuli reklaam, et kõik tüdrukud pesevad oma nägu Garnier Pure Active Intensive Exfo Brusher pesemisvedelikuga, siis ilma igasuguse analüüsita sai sellest toode, mida ka mul vaja on. Nüüd hoian küll kahe käega peast kinni ja küsin, kuidas ma nii naiivne ja pime sain olla, et uskuda kõike mida reklaamitakse. Sellele perioodile järgnes töö H&Mis, üks aasta täiskohaga ja teine kooli kõrvalt, ning minu ostuhullus sai veelgi suurema hoo sisse.  Vaata, kui sa viibid pea iga päev suure hulga megahüpermoodsate rõivaste seltsis, siis kahjuks juhtub nii, et asi võib ikka väga valusalt käest minna. Kuigi ma teadsin tollal imehästi, milline on moetööstuse telgitagune, siis ma ei suutnud jääda kriitiliseks. Mingis osas ma suutsin sammu küll pidada, aga … Piinlik muidugi siin seda tunnistada. Ma ei tea, kas mu jalad ja mõistuse lõid nõrgaks stockholmi sündroom või hakkas rõivatööstuse emalaeva tarbimisjoovastus mulle lihtsalt pähe.  Olin enamuse oma tööajast riietega ümbritsetud ja niisamuti ka peale tööd, Stressileevendaja oli ei miski muu kui šoppamine. Neid päevi oli küll, mil olin 8 tundi tööl ja seejärel mitu tundi sealsamas või samas kaubanduskeskuses poodlemas. Suur enamik mu rahast läks lihtsalt hilpudele ja võltskarrale. See oli nii loomulik tegevus, et ostsin midagi toidupoest ja siis veel H&Mist. Sedasama tegid ka paljud minu töökaaslased ja sõbrad, kes töötasid teistes kauplustes. See oli normaalne.

Teise tööaasta alguses kolisime oma uude tühja ja minimalistlikku korterisse, läksin õppima rätsepaks ning algas tee zero waste poole. Kuna tööd tegin ma väiksema koormusega, siis õhenes minu rahakott. Tasapisi muutusin ma enda osas kriitilisemaks, küll aga takistas seda tervenisti minu tolleaegne kaaslane. Ta sai parema ja nö moodsama töökoha, mis tõukas teda tagant rohkem asju tarbima. Näib, et loodus tühja kohta ei armasta – kui mina tõmbasin end tagasi, siis tema hakkas minu eest rohkem ostlema. Olin vahel ikka päris pahane, kui koju tulles nägin, et mulle on toodud mõni huulepulk. Kõige enam on meeles, kuidas sain kingituseks suure kotitäie Alexander Wang tooteid. Siis ma mõtlesin küll, et ta on peast soojaks läinud. 

image

Kõige suurema hoobi oma ostuhullusele (õnneks küll taanduvale), sain ebatavalisel kombel. Pole vaja väga detailseks minna, aga seisin esimest korda silmitsi kibeda armukadedusega – mu tolleaegne elukaaslase ellu tekkis keegi teine.

Ei oskagi öelda miks, aga ohutunde tõttu tahtsin olla selle võõra tüdruku moodi. Tal oli väga hea maitse ning ta kandis ainult musta värvi rõivaid. Sellest armukadedusest sündis see, et ma jätsin kõik oma värvilise kiliseva koliseva ning minu garderoobi põhivärviks sai must. 

Mulle tundub, et inimene õpib kõige paremini siis, kui ta saab haiget. Või siis kui ta jääb üksi.  Sellest niinimetatud mustast perioodist õppisin ma, mis on elus oluline, mis on õnn ja kes olen mina. Ega ma tänaseni ei tea neile küsimustele täpsest vastust, küll aga paremini jagan ma matsu küll. Rõivastus on hea näide, millele siinkohal toetuda. Mõistsin, et mul pole vaja end kellelegi välimusega tõestada. Ma ei pea olema kellegi teise moodi ja ma ei pea end kohendama teistele meeldivaks. Asjad on tühised, kui mina olen üksi.  Pealegi toetas säärast mõttekäiku ka elu praktiline ja vähem emotsionaalne pool. Sain aru, et musta värvi riideid on mitmeid kordi kergem hooldada ning komplekteerida. Lisaks oli mul ka vähe rõivaid tarvis – look on ju tihti sarnane. Kvantiteedist sai kvaliteet. Oluliseks sai mugavus, praktilisus. Üha enam ei tundnud ma vajadust uute asjade järele.

Täna ma väga poodi ei kipu: kui mul midagi tarvis on, siis pean ikka osturetke ette võtma, tõsi. Vaba aja aga niisama šoplemise peale kulutamine on miski, mida ma ei taha ega viitsi teha. Välja arvatud mõned harvad korrad, kui ma tahan end premeerida vms (guilty pleasure). Ega muidugi ei ole ma ju ilusate asjade osas immuunseks saanud. Seda postitust aitas kirjutada üks kohvi. Tänud!



originaalpostitus

identicon
Nullkulu on mõttelaad, visioon, elustiil, eesmärk. Nullkulu on nulltolerants prügi suhtes ehk jätkusuutlikkus terves tarbimisahelas.

Loe samast kategooriast

Uus pere- ja tudengite toidupood Alko1000?

Loen juba mitmendat artiklit sellest Tartusse tulevast odavtoidupoe õhulossist (LINK) ja ei saa pihta. Kõik …