Avaleht / Eesti / Raamatublogid / LII ehk kuidas jumalad Ameerikasse tulid

LII ehk kuidas jumalad Ameerikasse tulid

Ma ei ole ammu jõudnud blogis ühtki raamatut kajastada, aga see ei tähenda, et ma neid ei loe. Umbes kuu aega tagasi võtsin lõpuks käsile fantaasiaromaani “Ameerika jumalad“, mille autoriks on võrratu Neil Gaiman. Tema raamatute lugemist ootan ma alati huviga ja nii on igati õigustatud väide, et täidetud sai väljakutse punkt number 9. ehk “Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.” Lükkasin selle raamatukogust võtmist aina edasi, ilmselt tänu mahukusele. Tahtsin aga väga vaadata raamatu põhjal tehtud telesarja, nii et tuli kiiremas korras see enne läbi lugeda. Kusjuures teose sisuga ma varem kursis ei olnud. image Ameerikas on jumalate vahel puhkemas sõda. Ühte leeri jäävad “vanad” jumalad – need, kes on maale tulnud koos erinevate rahvastega. Ühed tõid kohale viikingid, teised aarfikast saabunud orjad, kolmandad tulid veel varem. Kõigi saatus on sarnane: neid kiputakse unustama.  Vastased on “uued” jumalad – tehnoloogia, meedia, raha jne, keda kiputakse üha rohkem kummardama. Selle sõja keskele kistakse äsja vanglast vabanenud Shadow, kelle naine hukkus autoõnnetuses. Teel matustele kohtab endine vang lennukis üht kummalist vanameest, kes laseb end mr Wednesdayks kutsuda ja pakub Shadow’le tööd. Mees ei nõustu kohe, kuid saades aru, et tema endine elu on otsas, hakkab ta ikkagi Wednesday kannupoisiks, täites erinevaid ülesandeid ning reisides läbi Ameerika.  Mulle meeldis väga kontseptsioon erinevatest jumalatest, kes ühel maal inimeste poolehoiu nimel võitlevad. Paljud neist, nagu Bilquis ja Anansi, olid mulle võõrad, mis raskendas teosest aru saamist. Nii lõin pea alati uue tegelase ilmumisel tema nime google otsingumootorisse sisse. Selle asemel oleks võinud raamatu lõpus olla väike jumalate käsiraamat. Nautisingi romaanis rohkem lühikesi osasid, mis olid pühendatud ühe või teise jumala Ameerikasse sattumisele või tema tegevusele sellel maal. Põhilugu ehk siis Shadow’i seiklused ning algav sõda ei tundunud minu jaoks niivõrd paeluv. Üks osa meeldis mulle siiski teistest veidi enam. Nimelt elas Shadow veidi aega väikeses linnakeses, kus olid sõbralikud inimesed ja pagana külm. Seal suutis ta ära lahendada kaduvate laste müsteeriumi. Siiani olen sarjast vaadanud vaid esimest episoodi. Ootasin huviga, kuidas on ekraniseeritud stseen Bilquisiga ning ei pidanud pettuma. See oli täpselt nii rõve ja veider, kui seda ette võib kujutada. Üritan millalgi ära vaadata ka ülejäänud osad, kuid nii põnev veel ei olnud, et peale ühe lõppu kohe järgmise kallale asuks. Gaiman suutis mind taas oma fantaasiaga üllatada, kuid nii hea “Ameerika jumalad” ei olnud, et minu lemmikute hulka kuuluda. 

originaalpostitus

identicon
Tere! Mina olen Mariann ning kajastan läbi oma blogi loetud raamatuid ning vahel ka muid huvitavaid seiku elust enesest.

Loe samast kategooriast

XLIX ehk kadumine luksusjahil

Juba eelmisel aastal jäi mulle Crime by the Book blogis silma Ruth Ware’i põnevik “Naine …