Avaleht / Eesti / Huumor / Kes saadab smardiga mett?

Kes saadab smardiga mett?

Mitte ei saa aru, kumba pidi see nüüd on: kas rulluiskudel kohe tulevad mulle igasugu lennukad ettevõtmised plaani või elu ise veeretab sekeldusi mulle uiskude ette? Näiteks avastad pühapäeva hommikul, et piim on otsas. Tervise-, keskkonnahoiu- ja muudel kaalutlustel ei hakka autot võtma ning mõtled, et viskad need mõned kilomeetrid poodi ja tagasi kiirelt rulluiskudel ära. Poes tuleb meelde, et tegelikult peaks leiba ka ostma. Ja juustu leiva peale. Ning õli on otsa saanud. Ohhoo! Õli on kampaanias! Siis tasub ju mitu pudelit võtta. Paar kilo jahu ka igaks juhuks. Mees helistab, et tal on šampoon ka vaja. Poest välja saades oled lõpuks poolpankrotis ja koju jõudes kogu selle moona käe otsas vedamisest poolsurnud.

Ma proovin reeglitest üldjuhul kinni pidada. Poe ukse taga võtan alati uisud ära ning vahetan kaasa võetud tossude vastu. Ükskord olin veel tossud ka koju jätnud ja pidin selle pärast paljajalu poodi minema. Nagu kiuste oli just siis meie lao vahetuse vanem ka poes. Tööalase tõsiseltvõetavuse huvides ma temaga paljajalu keset poodi väga kokku joosta ei tahtnud ning pidin nagu poevaras riiulite vahel luurates ringi hiilima tema vältimiseks. Peale seda on mul alati meeles vahetusjalatsid kaasa võtta.
Kui keegi kunagi sellise kaupluse avab, kuhu rulluiskudel siseneda lubatakse, hakkan ma seal ausõna iga päev käima, puhtalt põhimõttelise toetuse näitamiseks. Kui klient uiskudel piisavalt kindel on, et üle äärekivide, treppide, porimattide ja muude takistuste ennast poodi manööverdada, siis vaevalt, et ta konjakiletti sisse kihutaks või midagi. Keskmine külajoodik klaaspudelite riiuli vahel on tunduvalt suurem risk.

Nüüd on veel see augustikuine nuhtlus lisandunud. Odav magus arbuus. Ükspäev olin siis jälle poes, eesmärgiks mingi väikesegabariitne ese nagu patareid telekapuldile vmt. Ja mis ma näen: arbuus 39 senti kilo! See, et ma rulluiskudega poodi olin tulnud, tuli mulle alles siis meelde kui ma 12-kilone mürakas kaenla all poest välja astusin. Terve tee palvetasin, et ma käpuli ei lendaks kui ma arbuusikätt iga saja meetri tagant vahetasin. Oleks võinus siiski ainult ühte kätt kasutada, sest koju jõudes pidid nüüd mõlemad otsast ära kukkuma.

Möödunud aastal ema sünnipäeval tegin enne emale külla sõitmist veel kiire tiiru uiskudel aleviku vahel. Kohalikust kondiitriärist möödudes sain aru, et nüüd või mitte kunagi. Tegelikult oli mul plaan emale tort alles peale lõunat ära osta, aga sealt vooris pühapäeva hommiku puhul koogikarpidega inimesi nagu sipelgaid välja. Kui ma veel pool tundi oodanud oleks, poleks sealt enam saiapuru ka saada olnud. Ostsin siis lilled ka juba ühe soojaga ära. Veeren ma ettevaatlikult kodu poole tordikarp näpus kõlkumas ja 80-sentimeetrise roosi pabertuutu samuraimõõgana risti seljataga vöö vahele torgatud, kui korraga seisab mul tee peal risti ees ei keegi muu kui seesama pokemon isiklikult, keda ma juba mitu nädalat taga olin ajanud. Kui tavalisi pokemone sünnib ka ühe käega püüda, siis haruldasemate puhul ma ei riski ning kasutan kahte. Nii ma siis seisin tordikarp käes ja vahtisin selle elukaga tõtt.

image

Valikud olid ainult halvad: toetada tort ees olnud prügikastile, toetada tort tee kõrval olevale mururibale või riskida pokemoni põgenemisega ning teda ühe käega püüdma asuda. Polnud midagi teha, ajad on rasked. Panin tordi maha. Mina, kes ma kaheksa aastat oma elust oma ameti tõttu toiduhügieeni võrdkuju olen pidanud olema, panin tordi maha. Kui ma seda meie mikrobioloogile, kes enne sööma minekut alati vähemalt viis minutit käsi peseb, rääkisin, pidi tal juba ainult selle kuulmisest kõht lahti minema. Minu meelest ei julgenud ta pärast seda enam kuu aega isegi minuga sama pastakat kasutada. Pokemoni sain muidu kätte kenasti.

Järgmine õnnetus oli voodilinadega. Need kulusid kõik nagu kokkulepitult samal ajal läbi. Tellisin netist kohe mitu komplekti Itella Smartposti pakiautomaati. Varsti saingi SMSi, et tule too aga pakiautomaadist ära. Mis seal ikka, tõmbasin aga uisud jalga ja asusin teele. Kõik sujus kenasti kuni pakiautomaadi kapi uks lahti klõpsatas. Ajasin pakile näpud taha ja tahtsin seda kapist välja võtta. No ei tulnud. Sikutasin veel kõvemini. Ikka ei tulnud. Nüüd toetasin põlve vastu kappi ja tõmbasin päris kõvasti. Kõva lurtsatusega tuli pakk lõpuks kapist välja. Hea, et ma selili ei kukkunud. Kogu kast oli väljast meega koos. Keegi oli arvatavasti enne mind samast kapist Smartpostiga mett saatnud või saanud, pakk oli halvasti suletud olnud ning kogu kapi ära ökastanud.

image

Pakk käes, oli tekkis uus probleem. Kuidagi oli vaja see lögane kast seljakotti suruda. Õnneks oli sealsamas metallkorv tasuta maakonnalehtedega. Eestikeelsed olid otsas, venekeelseid oli aga veel terve hunnik alles. Kuigi ma vene keelt väga ei loe, olid need tol hetkel küll nagu inglite poolt sinna jäetud. Hakkasin lehti ümber oma kleepuva paki mätsima. Kuna pakk oli suur ja lehed väikesed, kulus neid päris palju. Sellega valmis saanud, oli see kaadervärk vaja veel kuidagi seljakotti pressida. Mitte mingi valemiga ei mahtunud, ükskõik mis pidi ka ei prooviks. Viimase võimalusena otsustasin voodipesu pakist välja kiskuda ja niimoodi kotti toppida. Selleks pidin kõigepealt mitu kihti ajalehti kasti ümbert ära katkuma, need prügikasti pressima, linad pakist välja võtma ja pakendijäänused kuidagi ajalehehunniku otsa suruma ning linad seljakotti saama, mis lõpuks jällegi alles põlve kaasabil õnnestus. Umbes sel hetkel taipasin, et minu tegevus oli hakanud ka turvamehe tähelepanu köitma. Mina olin omadega juba staadiumis, kus sellistest asjadest täiesti ükskõik on. Sikutasin kotiluku kinni ja uisutasin koju. Kes saatis Smartpostiga mett? Järgmiseks võiks proovida näiteks nitroglütseriini saata.

Eile õhtul sättisin ennast jälle rulluisuringile. Viimsi aiandi suvisest müügitelgist möödudes nägin suurt silti Lõpumüük. Ma lihtsalt ei suutnud sealt eemale hoida. Kõik amplid olid 8-15 eurot. Müüjapoisi küsiva pilgu peale ütlesin ainult, et mulle tulevat alati uiskudega kodust välja tulles igasugused geniaalsed mõtted pähe. Nii ma siis läbi Haabneeme keskuse koju uisutasin, meetrise läbimõõduga ampel lobeeliaid sirgelt küljele sirutatud käe otsas rippumas. Kusjuures kui ma kleepuvate ajalehtede, papkasti ja voodilinadega võitlesin vaatasid mööduvad inimesed mind nagu tulnukat, eile aga anti hoopis naeratades teed.

image

Nüüd peaks ma raamatukogu tagastuskasti paar vanema lapse suvelugemise kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud raamatukest ära viima. Nad on mind juba nädala otsa raamatukogust kurjade kirjadega pommitanud. Ilm on uisutamiseks ideaalne. Raamatukogu on kilomeetri kaugusel ja täna kinni, niiet ma ei saaks sealt isegi järjekordse ootamatu meelesegaduse korral mingit poolekilomeetri paksust teost kaasa vedada, aga ma ei lange sellese lõksu. Seekord tõesti ei lange.






originaalpostitus

Kõik inimesed ja hetked on väärt, et neist huvitavalt jutustada.

Loe samast kategooriast

“You guys fry bread here?”

Mu lõunamaa tuttav rääkis, kuidas ta istus bussis, kui järsku keegi, tema hinnangul 100% kindlalt …