Avaleht / Maa / Taludeblogid / Kassitemp ja mis on õnn

Kassitemp ja mis on õnn

See lugu algas juba talvel. Meie küla vahele ilmus üks jultunud kass. Meist, meie vehklevast kehakeelest ja hurjutamisest ei lasknud ta ennast häirida vaid ronis kribinal-krabinal maja seina mööda üles ja puges räästa vahelt elupeale (loe:pööningule). Ka peale seda, kui olin kõik majanurgad kassipeletus vedelikku täis pritsinud. Muidugi oli peagi ka rehetuba täis sirtsutatud ja me ise seal jalgupidi sees. Soome naabrite vanale toakassile kargas külakass aga selle 20 sammu jooksul, mis too autost majani kõndima pidi, tigedalt kallale. Kassi kliiniku arve oli pärast 200 euri olnud. Hoidsime meiegi oma looma pigem toas. Viimasel ajal ei olnud me seda kassi enam näinud – kaks nädalat kindlasti mitte, kui mitte kolm. Täna aga juhtus lugu, mida me ilmselt niipea ei unusta. image

Jõudsime laupäeval maale. Ilm oli just niipalju jahe, et suuremaid aiatöid tegema ei kutsunud. Loopisin veidike kevadväetist põõsaste ja püsilillede ümber ja otsustasin, et nüüd või mitte iial teen ära ühe väikese maalimistöö. Nimelt langes praktiliselt meie esimesel maa-nädalal suur kastan kevadtormis õue peale maha ja känd oma 75 ja + aastaringiga seisab meil nüüd väravas. Kujutletavas väravas siiski. Tegin eskiisi, otsisin välja pintsli, aga mida ei leidnud, see oli värv. Ainult kange kassi…e hais oli igal pool. Nii et poolei jäi ka see töö.

image

image

Läksin siis metsa. Et ehk leian mõne sarve. Etteöeldult – ei leidnud. Hirvede mörinat kuulsin küll ja ühte rebast nägin. Sinililli oli päris palju ja oma pooled neist olid hoopistükkis punased. Neid pidin järgmisel päeval siis pildistama minema, sest lubati päikest. Sinikellukeste platsil sumisesid naabrimehe mesilased. Kolme suure kuuse juurest leidsin jällegi 2,5 hobuserauda. Nii et ei midagi uut.

image

image

image

image

Majas uurisin veidi suure termokasti seisu. Seal oli paar pakki lehttainast korvikesi, mis igaks juhuks ostnud olin, et kui äkki keegi tuleb… Muigasin omaette, sest olin eelmisel nädalal Pärnus käinud ja bussis ühte head vana tuttavat kohanud. Vahel on ju nii, et kuigi ei ole inimest vahepeal kaua näinud, siis jutt jätkub ikka umbes sealt, kus ta aastaid tagasi pooleli jäi. Muretsesin muu jutu seas, et ei tea, kas ma sealt Pärnust üldse tagasi saangi, sest eelmüügist pileteid ei müüda, sõitjaid palju ja buss väike. Tema aga ütles, et meremehed arvestavad alati sellega, et tuleb kuhugi jääda, sest äkki keegi tuleb vastu:)) 

image Varsti uue karulaugu pesto aeg käes


Kalalaevad tõid õhtu eel sadamasse värsket kilu ja räime. Nii et must raudpann sai jällegi kuumaks aetud ja teate, me sõime seda värsket praesilku ja krõmpsu hapukurki lausa näppude vahelt. Häh, võis ju sodida, saun oli peagi valmis saamas.

image

image

Õhtul istusin vaikses toas. Krabistas vihma. Paar korda kuulsin veel justkui vaikset näugumist. Meie kiisul läbi une näugumise kommet ei ole, nii ei arvanudki ma nendest väikestest njäudest suurt midagi. Arvasin, et olin vist valesti kuulnud.

* Oo, kaunis pühapäeva hommik suure laia päikesepaiste ja lindude kevadise sädistamisega! Kohvilõhn ajas teki alt välja. Einoh, see va paks kass muidugi ka, kes oma vurre mulle kõrva ajas ja üübervaljusti nurrus, endal mõnust tilk nina otsas. Õhtul soolatud vürtsiliku oli juba puhastatud ja talust toodud munad keedetud. Ahh, kas see ongi õnn? Pugesin kohvitassiga oma köögitugitoolisse ja – NJÄUU! Mees hüüatas: kuulsid? Jaaaaa, kuulsin jaa, kas sina kuuled ka neid näugumisi, oh jumal tänatud, ma mõtlesin, et ma olen peast segi läinud! Kas see kurjam on jälle tagasi? Nojah, see näugus juba enne siin. Tegin ukse järsu ropsuga lahti, et ehk ta ehmatab, aga kedagi ei näinud. Ma pole kunagi pühapäeva hommikul nii kiiresti riidesse saanud. Oli algamas aktsioon  – külakassirajakas lakast minema! Ausalt öelda ei olnud ma enne meie pööningul kordagi käinud ja eks tänagi juhtus see kerge jalgade värina saatel. Seal elupeal ei ole suurt midagi, ainult õhuke kiht vanu heinu. Üks räbal Kommunismiehitaja oli ka ja üksik kontsaga kummikaloss. Haaa, kassi pesa või lebokoha leidsime kohe üles. No loomulikult oli ta ise juba jalga lasknud. Imetlesin iidset ehituskunsti – ei ühtegi naela, kõik vaid tapitud, puupunnidega ühendatud või vitstega seotud. Katuseks pilliroog siitsamast rannast, taladel kirvejäljed. Kui maasolevat heina veidi pöörasin, siis oli see altpoolt isegi veel rohekas. Võimas! image

image

image

Ja KUI me seal juba olime, siis tasus korraks Garrett`ile ka elu sisse puhuda. See pani otsaseina ääres puhast kulda, hõbedat ja vaske karjuma. Lükkasime heinad kõrvale – vastu vaatas kenasti saviga kinni mätsitud talade vahe. Noo, mina olin muidugi juba kirka järgi minemas, kui mees küsis, et mis meil toas selle koha peal on? Einoh muidugi, vana raadio ju! Puhta lae all, raamaturiiuli otsas ja ilmselgelt paksult vasktraati täis.

image

Sain sealt lakapealt ikka kuidagi ahter ees redelit mööda alla, nii et mind ei pidanudki koos majaga matma või madudega ruutsüld auku ehmatama, et oinaga tött vahtida. Läksime kööki, istusime maha ja lihtsalt passisime seal. Tõmbasime hinge.

……….. njäu!

No mida asja! Kus k….i koha peal ta siis on? Äkki on kuhugi kinni jäänud? No ongi ju, kui selle tuulamise peale ikka veel alles on. Panime raadio kinni ja hakkasime täpsemalt kuulama. Näuguski ja täpselt ühe ja sama koha peal. Vaene kiisu, ta ongi kuhugi kinni jäänud! Khmm-khmm peaaegu mõrtsukkassist oli hoobilt vaene kiisukene saanud. Ja siis ütles mees õudusttekitavad sõnad: kui ausalt öelda, siis ma kuulsin seda näugumist juba eelmisel nädalavahetusel! Hoidsime hinge kinni.

…………njäu!

Hakkasime seda auku otsima, kust kass sisse roninud oli, sest tundus, et näugumine kostis külmkapi juurest põranda alt või isegi seina seest. Kopsisin kepiga kõvasti vastu põrandat, toksisin õues seinapalke ja urgitsesin rehetoa trepi ääri. Tõstsime asju ringi. Njäu kostis läbi palkseina õrnalt isegi õue. Müstika.

Minul küpses järgmine idee – põrandalaud tuleb üles võtta. Mees jahutas mu geniaalse idee kohe maha, sest need olevat ju punnlauad. Olin juba isegi natuke vihane. Nohja siis, teine on seal juba nädal aega janus ja näljas, äkki isegi juba kaks nädalat! Mees ütles aga, et see ei ole ju üldse loogiline. Kui kass on sinna sisse saanud, siis peab ta sealt välja ka saama. Näitasin talle mitut oletatavat auku, aga tema arvas, et kui neist kass sisse mahuks, siis oleks meie kass ka juba seal põranda all.

Aga no ega minul siis lahendustest puudu tule. Kindlasti läks ta sinna hiiri püüdma, sai hiired kätte ja sõi ennast nii paksuks, et enam ei mahtunudki välja. Tead ju küll seda Puhhi lugu… Vahepeal kostis paar haledamat njäud ja isegi mees oli sunnitud tunnistama, et see vaene loom on seal ikka täiesti hädas. Ja mina mõtlesin, et no pagan, tikksaega oskan ma nii palju saagida küll, et köögipõrandasse üks ruut sisse lasta, tulgu või lahutus.

Tegelikult hakkasime juba ära väsima sellest ronimisest, roomamisest, kopsimisest ja uuristamisest. Ühiselt leidsime, et meie kass hakkab ka juba vanaks jääma, ei tee sellest võõrast karjuvast kassist väljagi. Enam ei olnud meil ühtegi lahendust. No päästeametit ka ju kutsuma ei hakka? Surema jätta… brrr ei-ei-ei, sellist pattu küll oma hingele võtta ei saa! Hiljuti sõimati meil ühte naist sotsiaalmeedias kohutavate sõnadega, sest tema kass oli kodust minema jooksnud ja ära kadunud ja tema oli peale seda julgenud uue kassi võtta. Meie tegu oleks aga juba vangitrelle väärt olnud. Istusin väsinult köögis, mees oli rinnutsi rehetoa lävepaku peal, kass aga tiirutas õnnelikult ümber meie.

…………njäu!

image

Ja siis tuli mul veel viimane hull ja meeleheitlik idee. Äkki ta sai ikka kuidagi tuppa, ronis külmkapi mootorisse ja jäi sinna kinni? Sest et kuula, iga kord, kui külmkapp plõksu teeb, kostab ka see njäu.

Mees kargas püsti. JOHHAIDII JA JOPPENPUHH! SEE ONGI JU KÜLMKAPI MOOTOR, MIS KIUKSUB!!!

Oligi. Pool päeva kassiotsinguid oli lõppenud. Mõtlesin, et kui vähe on õnneks vaja. Punased sinililled, äsjasaabunud linavästrikud ja siniliiliate väljad   jäid küll pildistamata, aga tühja sest. Peaasi, et keegi ei piinle janus ja näljas.  Mõtlesin ka oma pärnusõidu kaaslase peale, keda mitte üksnes karmid meretuuled räsinud ei ole vaid ka elu ise ja kõige traagilisemal moel üldse. Aga tema, värske noor pensionär, tunneb rõõmu väikestest asjadest, kallitest inimestest, heast naljast ja küllap vahel ka väikesest õllest. Isegi oma niru pensioniga oli ta rahul. Ingrid Bergman on öelnud, et õnn on see, kui on hea tervis ja halb mälu.

Tuleb nõustuda.

NJÄU! (kuulake ise siit)

image

originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Inimene mõtleb, Jumal juhib

Kõigepealt siis sellest, et minu tubli, vana, ilus, vastupidav, armas ja paljunäinud süleloom oli mind …