Avaleht / Maa / Taludeblogid / Inimene mõtleb, Jumal juhib

Inimene mõtleb, Jumal juhib

Kõigepealt siis sellest, et minu tubli, vana, ilus, vastupidav, armas ja paljunäinud süleloom oli mind juba üle kümne aasta peaaegu ausalt teeninud ja et tal oli nüüd aeg maale rahulikku pensionipõlve pidama minna. Eieiei, jutt ei ole meie kassloomast, ei me teda metsa üksinda maha jäta. Aga rüperaal oli mõttekas välja vahetada ja tänast kirjatükki klõb.. ei, need klahvid ei klõbise ju üldse, jää või kirjutades magama. Seda lugu tipin tutikal, särtsakal, selgesilmsel ja kiirel äriklassi Delli-plikal nimega Inspiron (ja palju numbreid ka veel taga). No las see  inspiratsioon siis tulla sama kiiresti, kui üks kevadine tuulekala! image

Nüüd aga mõtete ja tegude juurde. Nimelt tegelesin sel kevadel lilletaimede istutamisega täitsa mitu korda, sest esimesed alatiõitsevad begooniad võttis külm ära. Seejärel tulid müüki võõrasemad, mis teatavasti ju külma kannatavad ja uuesti said ostetud ka needsamused begooniad. Makstes ütlesin müüjale, et panin sel aastal amplitesse kanakakat ka. Temal tuli selline ilme, et pahvataks kohe hingepõhjast midagi, aga sai veel sõnasabast kinni ja ütles üpris vaikselt – aga pange seda siis ikkagi õige natuke. Ja mina tegin sellise ilme, et oo, ma tänan teid väärt nõuande eest, aga ise mõtlesin, et tutkit ma seda s.tta sealt vähemaks kraabin, las minu lilled ka vohavad ükskord. Sel nädalavahetusel tegelesin siis sellega, et võtsin lilleanumatest välja nii olematuks kängunud lilletaimed kui ka haisva olluse.  Taimeksestel olid juured alt pea kadunud, eks kange kraam kõrvetas need lihtsalt ära. Alata sai kolmas istutusvoor. Jah, tuli muidugi tõdeda, et iga kord ei ole vaja iga hinna eest oma peaga mõelda. 

image

Kevadlillede aeg on enam vähem läbi. Eelmisel nädalavahetusel me maal ei käinud ja karta oli, et mõned imekaunid õied jäid hoopis nägemata. Eelmisel aastal ajas kaevu kõrval ennast lahti üks kidur hiline tulbiõis, mille ma kohe konkurentsitult üheks taluõue lemmikuks tituleerisin. Sel aastal oli tal juba 5 nuppu. Kuid enne nuppude ilmumist piirasin ja päästsin kõva, tambitud maa seest välja tulevaid leheotsakesi ja valvasin kullipilgul, et ükski saabas ega trimmer neile liiga ei teeks. Nende puhkemist ma seekord ei näinud, kuid viimast õitsemise lõppu siiski. Ei ole see sort mingi üliimekaunisjaeriline. On hoopis lihtne, väike, lõhnav ja vanaaegne, justkui ainult sellele taluõuele loodud lill. Nii mõtlesin neid närbuvaid õisi vaadates.  image

Kaugemal, seal kus see kõige tagumine majaase on, õitsesid rohu sees kenad kollase-punasekirjud tulbid ja muidugi olid omadega lõpusirgel ka kõige hilisemad – kollased tulbid. Nüüd jääb oodata vaid lehtede närbumist. Välja ma neid ei kaeva, looduslik valik. Seemnekuprad murran siiski alati ära, et kogu jõud uute sibulate kasvamisele läheks.

image image

Sellel toredal ja üllatavalt mugaval toolil pidi toimuma minu pühapäevahommikune kohvijoomine. Tooli meisterdas ühel ilusal päeval peremees, aga mina, ahne perenaine, ootan et ta teise samasuguse tooli veel teeks. Et siis saaks koos seal maja lõunapoolsel küljel hommikuid nautida. Nojah, et mina siis jälle mõtlesin.. Pühapäev tervitas hoopis vihmasabinatega ja toredat tooli tuli aknast vaadata. Ei ole hullu, terve suvi on veel ees.

On ju ammugi räägitud, et imeilusates aedades on imeilusad puhkenurgad ja istumiskohad, aga keegi ei ole mitte kunagi seal kedagi istumas näinud. Sest aiatööd tahavad tegemist. Sellist ressursi raiskamist püüame meie küll vältida. Sest keegi peab ju lõppude lõpuks mõtlema, linnulaulu ja tuulemüha kuulama, pilvi vaatama, kassi sügama ja maailma ka parandama.

Meil on seal hommikupoolsel majaküljel endise rehala vundamendi nurgas üks pada. Ideaalis võiks seal isegi pühapäevahommikuti pannkooke küpsetada. Aga paja taga kasvab üks äge kuutõverohi, mis on nüüd iga aastaga varsi juurde kasvatanud. Ei tahaks seda taime kuumusega ära heidutada. Mine sa tea, millal kuutõbi või jooksva kallale tuleb, siis nii hea rehaltse nurgas lille näksida.

image

Üks mõte oli sel nädalavahetusel veel. Õigemini on see juba kinnismõte palju aastaid – käia sirelite õitsemise ajal ära Jämaja kalmistul. Võtke või jätke, aga ma jäängi seda sinilillavalget vaatepilti seal merekaldal asuval kalmistul imetlema. Sel aastal olin kindel, et jõuan vähemalt õigel ajal – mitte liiga vara ega hilja. Sel aastal otsustasin ka päikese suhtes väheke teisel kellaajal minna, et paremad pildid saada. Noh, aga sa võid ju mõelda ja planeerida.. Poole tee peal tuli vastu paks udu. Eks mere ääres ikka seda ette tule, aga koju tagasi ka ei pööranud.

Äkki näen, et kaugemal keset teed on kaks pikka valendavat kuju. Hehh, käisid juba läbi pea need rahvajutud, kuidas siinkandis õhtuhämaruses või udus ilmasõjaagseid sõjamehi nähtud on ja et mõni nendega isegi veidi juttu puhunud. Olidki sellised eatud meesterahvad, pigem ikka tänapäevased ja astusid kenasti tee äärde ära. Aga välja nägid nad seal pühapäeva keskhommikuses piimjas udus nii sürrid – seljas heledad ülikonnad (keset kadakaid!!!) ja veidike ähmis, justkui Nipernaadi filmist välja astunud. Minu vana punast Wolksvagenit nad igatahes ei hääletanud ja sinna uttu nad  minust unistama jäidki. Igatahes tegid nad mind vist nii ära, et sõitsin õigest teeotsast mööda – jah, sellest kiriku ja kalmistu teeotsast, mida just mina igaühele alati näidanud olen.

image image

image

image

image

image

image

Need lopsakad sirelivallid on selliste vanade haudade kohal, mida enam olemaski ei ole. Neil kalmudel, mida veel hooldamas käiakse, piiratakse sellel kalmistul kohustuslik koduõue sirelitutt enam vähem ära. Loomulikult astusin ma ka meie talu vanaperemehe ja -perenaise haua juurest läbi ja mida ma näen! Need samad meie kaevuäärsed tulbid ja palju! Süda läks nii soojaks..

image

Aga muidu oli mõnus päikseline nädalavahetus. Nokitsesime siin ja seal, pidasime veidi plaane, sõime, puhkasime  ja jälle toimetasime ja jälle nokitsesime, saunatasime, puhkasime, kuulasime linde, vaatasime lennukeid ja jälle.. Ühesõnaga me ei raatsinud ühelgi õhtul tuppa minna. Sääsed ründasid hordidena, neid on sel aastal enneolematult palju, aga ikka tahtsime väljas olla. Õnneks on päev praegu nii pikk kui üldse olla saab.

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi finaalis suurt triumfi ei tulnud, aga päev oli nii tore, et küllap veiniblogisse sellest ühel päeval lugu ka tuleb. Eesti blogiauhindade konkursil ei olnud sedagi lootust, mis veinikonkursil oli. Beebiemmedel on ikka palju rohkem, mida näidata ja öelda:))) Minu kategooria esikolmik on siin. Vaadake, kui te reklaame ei karda.

     1. koht mallukas.com 5542 häält
2. koht Costany.ee 2878 häält
 3. koht janeblogi.ee 647 häält


Siis ma jällegi mõtlesin, et huvitav, kas tänapäeval viimase vindini suurte beebikõhtude, rasedusarmide, piimapaisude, kehamuutuste, spiraalimarkide jmt  näitamine blogides pigem vähendab või suurendab stressi? Lugesin mõningaid kommentaare ja hämmastav, kui palju hirme noortel on! Loodan, et pisikesed inimesed kogu selle ründava infotulva pärast ometi sündimata ei jää. Mnjah, ei ole hea, kui teatakse liiga vähe ja ei ole hea, kui teatakse liiga palju.

image

Ja nohhh, otsustsin siis kah selle ajaraamatu piire tohutult nihutada ja ennast letti lüüa. Häšštäägideks võiksid olla #nädalavahetus #nofilter #tervitusmuruniidukitagant #meikununeslinnamaha #taustaltrimmerdabperemees #lapsedjubasuured #maeikannajumittekunagiroosatjalillat #viisaastatblogimistjajubakolmaspiltendast #allyouneedislove #olgemõnusad #kaunistsuvekõigile!

image

💗 💙 💚 💛 💜



originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Nüüd võib soe tulla

On isegi hea, et kevad niimoodi venib. Eks ta ootab, millal ma kõik vahepealsed seigad …