Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Esileedi läheb Noorsandiga koera vaatama

Esileedi läheb Noorsandiga koera vaatama

Pärastlõuna. Istume Esileediga koos diivanil ja naudime hetkelist vaikust. Kõik lapsed on õues ja segamini keeratud elamine varjab isuga fakti, et vähem kui 24 tundi tagasi käis meil koristaja. Liivane põrand, kellegi läbinäritud Rukkipala, mis oli demonstratiivselt keset põrandat välja tatistatud ja rääkimata veerajast, mis tualetist välisukseni jookseb, sest Noorsand avastas, et just tema peab oma pisikese kastekannuga majaesist põõsast kastma.

Järsku taban silmanurgast, kuidas üks väike poiss elutoa aknast mööda kõnnib. Keerame mõlemad pilgud poisi suunas, naeratame ja vaatame rahulikult teleka suunas tagasi.

„Kas sa tead, kes see poiss oli?” küsin ma Esileedilt.

„Ei, ma arvasin, et sina tead. Kas see mitte naabripoiss polnud?”

„Ei olnud, sest naabripoiss istub ju näed seal, liivakastis”

„On jah, aga kes see tüdruk seal naabripoisi kõrval istub?”

„Ma ei tea. Pole teda varem näinud. Kas see mitte sealt küla teisest otsast üks uutest pole?”

„Pole aimugi….”

See on olnud viimased päevad meie reaalsus. Meie hoov on täis sagimist ja mängu ning enam kui pooled sagijatest ei ole meie lapsed. Just nimelt – meie lastel on tekkinud sõbrad. Sõbrad on vist natuke palju öelda, pigem on tekkinud lapsed, kes tahavad nendega mängida ja see on nii tore. Mul on naabrilaste üle meie aias ainult hea meel. Ka on mul ütlemata hea meel näha oma laste sotsialiseerumist ja eriti just Noorsandi puhul, kes uuest nädalast lasteaeda väisama hakkab.

Noorsand on hästi õrn ja habras laps ja elab alati kõiki korvisaamisi väga üle. Ta sageli ei näita seda välja, kuid ühel hetkel on ta nende kogunenud emotsioonidega ise nii kimpus, et käitub halvasti -lööb või loobib asju ning kui ei tunneks teda, siis arvaks, et ta lihtsalt ei oska käituda. Oskab, aga ju siis keegi ei võtnud teda mingil hetkel mängu, millega ta lihtsalt veel toime ei oska tulla. Ja nii ma vaatan teda eemalt ning kaitsva isana mõtlen hirmuga, kui palju ta peab veel korve saama, pettuma, haiget saama selleks, et nahk pakseneks ja kui mina tahan olla hea isa, siis ma pean kõigel sellel ülekohtul laskma juhtuda.

Minu asi on talle lihtsalt alati meenutada, et olgu mis on, siis tal on alati selja taga armastav perekond. Armastus on üks asi, millega ma mitte kunagi ei kauple ka, et tal kahtlust ei tekiks. Ma võin kaubelda Lottemaale minekuga (jää ruttu magama, muidu homme Lottemaale ei lähe) või mõne muu taolisega, aga minu armastuses võib ta alati kindel olla. Kui homme (reedel) pussnuge ei saja, siis lähebki Noorsand Esileediga seda koera vaatama. Sa eeldasid nagunii pealkirja lugedes, et me võtame endale koera. Kahjuks mitte. Lihtsalt eemisel aastal sai Noorsand Lottemaal väga positiivse elamuse ja nüüd minnakse taas. Sel aastal ma ise kaasa ei lähe, sest esiteks on mul tööpäev ja teiseks ei oska kaksikud gaasipliiti ise kasutada ja seega arvasime, et oleks parem, kui keegi nendega koju jääks. Esileedi läheb ise Noorsandiga, pluss on mu lapsepõlvesõbranna Iirimaalt oma tütrega meil külas, kes läheb ka seda kohta avastama. Soovitan väga. Eelmisel aastal sain ka ise väga hea elamuse. Ka sel aastal pakuti meile võimalust koostööna sinna minna, aga me ei saanud tingimustes kokkuleppele ja me planeeritud kohtumist lugejatega seal ei korralda. Aga Lottemaad soovitan ma igal juhul. Kui sul muidugi on kolm last nagu meil, siis see on korralik väljaminek, kuid ma arvan, et tasub ära.

Ma polegi teistes teemaparkides Eestis käinud. Neid on ju veel. Igast Vudilad, Vembutembumaad, Pokumaad ja mida kõike veel. Eks me hakka neid järgmistel aastatel jõudumööda avastama. Kuidas te kirjeldaksite neid teisi? Kas lapsed on neist vaimustuses olnud?

Aga hästi. Ma tulevasest nädalast tiba aktiivsem ka, sest siis ma enam ELUTARKA ei tee. Uskumatu, et ma pidasin 4 nädalat puhkuseasendajana vastu. Õnneks kuu eesmärgid sain täis. Nädal aega toimetan enda HOMME lehega ja siis 2 nädalat puhkust. Ma polegi ammu puhkust kui sellist kogenud. Ma olen aastaid aidanud inimestel suitsetamist maha jätta ja pole sellest puhkust võtnud, kuna see ei ole selline ettevõtmine, mis mult igapäev tähelepanu nõuaks. Tegelikult on küll, aga ma olen sellega ise laisk olnud ja ei ole ettevõtte kasvuks suurt midagi teinud. Tegemist on hästi stressirikka ja emotsionaalse tööga ja mul saab peagi 10 aastat täis ning ma olen väga kahe vahel, kas ma sellega jätkan. Inimesi sõltuvusest välja aidata – iga üks, kes su käest haarab ja end sealt välja vinnab – see heaolutunne, mis sellega kaasneb, on kirjeldamatu, kuid see pinge, mis kaasneb soovides igat hädasolijat aidata, see väsitab. Teenimise mõttes ei ole tegu mõistliku ettevõtmisega ja töö peab küll pakkuma nii hingele kui rahakotile, kuid kuna ma olen mingi aja pere ainuke sissetulek, kuni kaksikud ka lasteaeda lähevad, siis ma pean ka raha peale mõtlema. Ja minu blogi meile suurt sisse ei too. Seega, kui ühel hetkel blogisse reklaamid tekivad, siis iga klikk saab olema suureks abiks. Millal need tulevad? Pole aimugi.

Läkski selliseks loba postituseks. Olge tublid ja kui homme (täna, kui täna on reede) Noorsandi Lottemaal näete, siis võite julgelt tere ütlema minna.



originaalpostitus

Isadusest, perest ja omavahelistest suhetest

Loe samast kategooriast

Kuidas me beebi ja kahesega Sloveeniasse sõitsime

Millalgi kevadel tegin oma tavapärast kiiret blogitiiru, kui avastasin, et pakutakse võimalust elada kaks nädalat …