Avaleht / Spordiblogid / 30 päeva maratonini! Vigastustest natuke

30 päeva maratonini! Vigastustest natuke

image Allikas: http://www.jooks.ee/et/tallinna-maraton/

Appi! 30 päeva ja 13 tundi veel ning ongi maratoni stardipauk antud! Maratoniks ma veel valmis ei ole. Enne tuleb ära joosta Ööjooks, siis 30 km pikkune treeningjooks, siis Ülemiste jooks ja võib-olla siis äkki lõpuks olen valmis ka. #optimismonlaes 🙂

Ühe lugeja palvel räägin natuke vigastuste teemal. Ma olen selle üle mõelnud tegelikult juba mitu nädalat ja tulemuseks on see, et võiksin siinkohal postituse ära lõpetada kahe lausega: Mul on siiani lihtsalt vedanud. Ma ei tea, kuidas. Minu “vigastuste” ajalugu on suhteliselt igav:
  • Ühe korra, millalgi aastal 2012? tegin väljalennu hüpet ja maandusin pahkluu kaheksaks. Mul on iga millisekund sellest hetkest ikka veel meeles. Paar päeva oli paistes, valu ei tekitanud. Korras. Läks hästi seekord.
  • Eelmise aasta maratoni eel oli vist kõige veidram asi. Nädal enne jooksu ütles üks põlv üles, paar päeva oli valus ja jooksu ajaks sai korda. Mis see oli, miks see tuli, miks see ära läks – ei tea. Vedas jälle?
  • Öeldakse, et kui su sääreluud pole kunagi valutanud, siis sa pole jooksja. Selge. Ma pole siis jooksja – ma ei kujuta seda valu isegi ette.
  • Minu suurim probleem on hoopis varbaküüned. 😀 Ma olen oma lühikese jooksukarjääri ajal neid kaotanud neli ja mitte võistluste ajal, ikka trennis jään neist ilma, sh ühel varbal kolm korda. Ma arvan, et see varvas tuleks lihtsalt maha võtta, muud ravi siin ei ole. Kujutate ette, kui rõve on võtta sokki jalast ja avastada, et küüs on soki sees????!!!!
Kui te nüüd arvate, et ma teen kohutavalt palju lihashooldust, siis… ma olen suhteliselt laisk venitaja. Vahurulli nägid mu lihased viimati veebruaris äkki. Massaaž – mis asi see on? Pöiaharjutusi teen healjuhul kord kuus. Jooksen enamus aega asfaltil… Ühesõnaga, selle asjaga võiks paremini olla. Häbi-bäbi! Treeneri käsk oli kord nädalas lõdvestuseks ujumas käia. No sellega on veidi parem, sest vette olen saanud küll ja küll.

Ja kui see teid lohutab, siis mõelge mu ilma küünteta varvaste peale! 😀

Võimalik, et üheks põhjuseks, miks mul vigastuste teemal hästi on läinud, on minu madal valulävi. Ma ei kannata üldse valu. Kui miski hakkab liiga tegema, siis ma suudangi ainult valupiirini ennast liigutada. Valuga trenni ei tee, verd silmadest välja ei punnita (ninast võib, see on okei), viimast higipiiska endast välja ei pressi. Samas… Ilmselt on see ka põhjus, miks ma ikka veel, pärast kõiki aastaid, nii aeglaselt jooksen – kui ikka ei pinguta lõpuni, siis ei arene ka? Kes teab… Kuidas teie ennast tervena hoiate? Kas venitate ja vahurullite nagu peab?

originaalpostitus

Siit leiate mõtisklusi spordist, eelkõige jooksmise teemadel aga muudest headest mõtetest.

Loe samast kategooriast

Tänane liigutav päev

Jalutasin tööle ja koju tagasi, muidu juba harjusin igahommikuse bussiga ära. Vahelduseks oli väga värskendav …