Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / 19 päeva veel üks-jalg…

19 päeva veel üks-jalg…

Teisipäeval, 1.augustil, käisin taas röntgenis ning arsti juures, mistõttu oleks paslik teha väike kokkuvõte, kuidas vahepeal läinud on ja kuidas jalg paraneb.

Viimasest postitusest on nüüdseks üle 2 nädala möödas ning alustuseks peab ära mainima, et kargud jätsin üsna kiirelt sinnapaika ja olen terve aja siiani ilma nendeta kenasti hakkama saanud. Tööl käin nagu enne, ainsa vahega, et aktiivselt õhtuti ei teeninda – nii lõpeb minu tööpäev umbes 17-18.00 ajal. Tavaliselt lähen hiljem alla pubise sööma või Isaacile niisama seltsiks ning enamasti aitan tal ka pubi sulgeda, kui inimesed läinud – loen kassasid jms. Mõnel korral – kui päeval on rohkem liikumist olnud – on jalg õhtuti valus, siis teen tavaliselt lühema päeva, puhkan ja hoian jalga rohkem moon boot‘ist väljas. Eelmisel reedel oli meil pubis suur õhtu, kui loosisime välja ATV, mille loosimises inimesed viimase 3 kuu jooksul osaleda said. Siis olin ma bistroo kassas, kuna see ainus koht, kus ma saan lihtsalt seista ja ei pea ringi liikuma. 😀 Mulle sobis, sain end kasulikult tunda. Mulle kohe üldse ei sobi see niisama istumine – töönarkomaan nagu ma olen. 😀

Möödunud teisipäeva hommikul olin ma haigla röntgeniosakonnas kohal kell 8.05 hommikul, et vältida taaskord tundide viisi ootamist. (Nad avavad kell 8.00.) Olin esimene inimene seal ja pidin vist 10 minutit ainult õnneks ootama seekord kuniks löögile sain. Ahjaa, enne tagastasin oma haiglast saadud kargud traumaosakonda. Kuna mu kirurgi vastuvõtt oli alles kell 10.00, siis tuli mu sõbranna mulle vahepeal järgi ning veetsin seniks tema pool aega, kuniks oli aeg tagasi haiglasse minna.

Haiglasse naastes ootasin taas vist kusagil 10 minutit kuniks sain kirurgi vastuvõtule. Mulle üllatuseks oli seekord tegu erineva arstiga eelmisest korrast, kuid polnud ilmselt väga vahetki. 🙂 Röntgenpildilt selgus, et murd paraneb kenasti ja olen siiani kõik õigesti teinud. (Pidin algul šoki saama, kuna pildilt paistis murd palju suurem kui eelmisel korral – see pidavat normaalne olema – kõigepealt hakkavad pehmed koed kokku ja kaltsium (mida me röntgenilt näeme) moodustub viimasena.) Küll aga sain teada, et moon boot‘is pean siiski olema veel kuni 22.augustini, peale mida võin siis vaikselt hakata harjutama tossudes kõndimist. Mis seal ikka – eks ikka lootsin ju reisiks jalule saada, aga samas ei lase sellest ennast heidutada – saan kõike ikka üsna vabalt teha. Arst kirjutas mulle igaks juhuks ka tõendi, et olen lendamiskõlbuline – osad lennufirmad pidid selles osas veidi naljakad olema. 😀 Ja vaatame siis, kas äkki saan tavaklassi asemel hoopis äriklassis reisida – küsija su pihta ju ei lööda, või mis?! 😀 7.septembril on uus röntgeni- ja arstiaeg ning eks siis näeb, kuidas edasi.

Nii eelmistel kui ka selle nädala vabadel päevadel otsustasime linnast veidi välja sõita ja ka Jay loodusesse viia. Kuna tal on tiivad kärbitud, siis ei pea me sellepärast muretsema et ta kuhugi kipuks. 🙂 Lennata ta ei saa. Ning olles terve elu siseruumides üles kasvanud, siis näitas ka kogemus, et isegi maha pannes jookseb ta pigem meile järgi kui kuhugi mujale. 😀 Veetsime mõnusad pärastlõunad tiigi ääres, kust õnnestus mõlemil korral magevee krevette (yabbie) püüda. 🙂

















Täna käisime lisaks Isaac’i sõbra juures, kes erinevaid linde kasvatab, kus Jay sai teiste nümfkakaduudega sõbruneda. See pani meid mõtlema, et ühel hetkel võiks talle ilmselt pruudi võtta, sest oli näha kui väga Jayle meeldiks, kui tal seltsiline oleks. 🙂

Aga juba järgmisel reedel asun Eesti poole lendama – ei jõua oodata! 🙂

Filed under: Austraalia



originaalpostitus

identicon
Blogi, mis jutustab eestlanna Sirli ja tema uusmeremaalasest abikaasa Isaac'i elust Daintree vihmametsas, troopilises Põhja-Queenslandis, Austraalias. :) Head lugemist! Anno 2012

Loe samast kategooriast

Aga ma tahan ka mäele suusatama minna…

Kuidas tegelda mäesuusatamisega siis, kui sa ei näe, ei kuule, ei saa kõndida, sa ei …